Tants intellektuaalomandi ümber

Tänapäeval on terve generatsioon noori inimesi seaduse silmis kriminaalid, sest nad oskavad ära kasutada tänapäeva tehnoloogia inovatiivseid lahendusi. Seda üritatakse aga takistada erinevate seadustega, mis on julgelt öeldes oma ajale jalgu jäänud.

Lahendusi sellele on toodud Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus "The Case for Copyright Reform". Mehed on välja toonud nii mõnegi huvitava näite kuidas hetke olukorda paremaks muuta, millised oleksid tagajärjed ja mis oleks mõitslik.

150 aastat tagasi kartsid raamatute avaldajad, et kui raamatud avalikult raamatukogudes kättesaadavaks teha siis ei taha keegi neid enam osta ja nende äri läheb allamäge. Muidugi olid nad sellele häälekalt vastu. Tänapäeval on sarnased argumendid ka faili jagamise vastastel väitlustel: kui inimesed saavad ligipääsu raamatutele tasuta siis autorid ei suuda ennast ära elatada ja uusi raamatuid enam ei suudeta kirjutada. Näeme aga, et raamatuäri on suutnud ajaga kaasas käia ja pole kuhugi kadunud.

Tänapäeval võib öelda, et internet on kõige fantastilisem avalik raamatukogu, mis on eales loodud.

Tehnoloogia arenenud ja muutnud tavalistele inimestele lihtsamaks kultuuri nautimise ja jagamise aga selle eest on omandiõiguste reeglistik liikunud täiesti vastas suunas. Hetkel on juba nii, et erinevad õigused omandile on isikul ka peale surma 70 aastat, mis on täiesti absurd.
Raamatus tuuakse välja, et selle võiks vähendada 20 aasta peale avaldamisest, mis oleks täiesti mõistlik nii ühiskonnale kui ka investorile. Enamasti ei teha investeerinuid 100 või rohkema aasta peale ning liiga pikk kasutamise keeld teistele muudab ka ühiskonna arengu oluliselt aeglasemaks.

Me vajame suunamuutust, mis muudaks intellektuaalomandi seadustikku. Ükski ärimudel ei ole väärt rohkem kui privaatne suhtlemine ja informatsiooni vaba liikumine.

Oli aeg kui kõigil ei olnud kodus külmkapp. Rootsis said enamus majapidamised endale külmkappi alles 1930. aastate lõpus. Enne seda oli jää tootmine, müümine, hoiustamine üks suur äri. Mille hävitas tehnoloogia areng. Selle tagajärjel, et inimesed said lihtsa vaevaga kodus kergest riknevaid aineid külmas hoida ja ei pidnud, enam jääd ostma jäid paljud inimesed tööta. Paljudele oli see tragöödija. Inimesed pidid otsima uued tööd täiesti uuel alal.

Huvitav on see, et ühtegi kümutuskappi omanikku ei süüdistatud, et nad toodavad ise külma.

Keegi ei nõudnud, et külmkapi omanikud peaksid maksma maksu, mis läheks jäätootmis ühingule jne.

Hetkel näeme me taolise tsenaariumi kordust, kuid jäätootmise asemel on "the copyright indrustry".

Eks aeg näitab kes kuhu ja millal kaevatakse. Peame aga olema inoatiivsed, harima eelmisi ja järgmisi põlvesi, et areng ei jääks toppama lihtsa isekuse taha.

Jagamine on hoolimine!